Ingrid Erm-Eks, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töötushüvitiste ja tööturutoetuste juht
Riigikogu võttis tänavu vastu töötuskindlustuse seaduse muudatused. Alates 1. jaanuarist 2026 muutub senine töötushüvitiste süsteem. Kui seni on Eestis olnud kaks erinevat töötushüvitist – töötutoetus ja töötuskindlustushüvitis –, siis edaspidi jääb alles üks ühtne töötuskindlustussüsteem.
Töötutoetuse määramine lõpetatakse alates 2026. aasta jaanuarist ja töötuskindlustushüvitisele luuakse uus liik – baasmääras töötuskindlustushüvitis. Lisaks jätkub sissetulekust sõltuva töötuskindlustushüvitise maksmine tänasel kujul neile, kelle töösuhe lõppeb nö sunnitult ja kellel on staaži vähemalt 12 kuud.
Miks sellist sammu vaja on? Tänane süsteem ei väärtusta piisavalt töötamist ja on kohati ebaõiglane. Näiteks saab töötutoetust ka inimene, kes pole kunagi töötanud ega kindlustusmakseid tasunud. Samal ajal jääb aastaid panustanud töötaja, kes lahkub töölt näiteks poolte kokkuleppel, töötushüvitisest ilma.
Uuest aastast hakkab töötutele raha maksmisel kehtima põhimõte „kes panustab, see saab ka hüvitist“. Uue süsteemi eesmärk on rohkem väärtustada töötamist ja pakkuda suuremat kaitset neile, kes on süsteemi panustanud. Töö kaotuse korral saavad nad sealt vajalikku tuge töötuskindlustushüvitise näol.
Artiklis annan ülevaate:
- millised reeglid kehtivad praegu,
- miks oli muudatusi vaja ja
- kuidas hakkab uus süsteem toimima.
Millised toetused kehtivad praegu ja miks on muudatusi vaja?
Praegu kehtivas töötushüvitiste süsteemis pakuvad inimesele töötuse korral kaitset kahte liiki töötushüvitised:
- Töötuskindlustushüvitis – makstakse töötutele, kes on viimase 3 aasta jooksul töötanud vähemalt 12 kuud ja maksnud töötuskindlustusmakseid. Hüvitise suurus sõltub varasemast töötasust - esimesel sajal päeval on hüvitis 60 protsenti ja seejärel 40 protsenti keskmisest töötasust. Seda hüvitist saavad inimesed, keda on koondatud, kellel on lõppenud tähtajaline tööleping või kui töösuhe on lõppenud katseajal.
- Töötutoetus – makstakse töötutele, kes on viimase aasta jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud töö või sellega võrdsustatud tegevusega. Töötutoetust on saanud registreeritud töötud, kes lahkusid töölt omal soovil, poolte kokkuleppel, endapoolse töökohustuste rikkumise tõttu või kes ei saanud töötuskindlustushüvitist vähese töötuskindlustusstaaži tõttu. Töötutoetust on saanud ka need, kes ei ole töötanud, kuid kes on arvele võtmisele eelneva 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva kasvatanud alla 8-aastast last, puudega last täisealiseks saamiseni, õppinud, hooldanud kedagi, olnud haiglaravil, viibinud vahi all või kandnud karistust vanglas või arestimajas. Toetuse saamine ei eelda inimeselt töötuskindlustussüsteemi ega riigi maksusüsteemi panustamist.
Viimane, ehk töötutoetus on sisuliselt pigem sotsiaaltoetus, mille eesmärk on töötuse ajal ennetada puudust ja vaesust. Sama eesmärki täidab ka toimetulekutoetus, kuid töötutoetuse puhul ei hinnata inimese tegelikku abivajadust nii, nagu toimetulekutoetuse puhul. See tähendab, et riik on seni pidanud üleval kahte üksteist osaliselt dubleerivat toetust, mille haldamine ei ole kulutõhus.
Kehtiv süsteem ei ole õiglane nende suhtes, kes on aastaid töötanud ja töötuskindlustusmakseid tasunud, kuid jäävad töö kaotamisel hüvitiseta – kui töösuhe lõpeb poolte kokkuleppel või omal soovil. Siinkohal saab välja tuua näiteks vähenenud töövõimega inimesed, kes ei saa eelnimetatud olukorras ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. Samal ajal makstakse töötutoetust inimestele, kes pole kunagi töötanud ega töötuskindlustusmakseid tasunud. See tekitab ebavõrdsust. Muudatuste eesmärk on teha süsteem arusaadavamaks ja õiglasemaks: need, kes on panustanud, saavad ka vastu hüvitist.
Mis muutub 1. jaanuarist 2026?
2026. aasta algusest töötutoetust enam ei määrata (välja arvatud juhul, kui avaldus on esitatud enne 1. jaanuari 2026). Juba määratud töötutoetuse maksmist jätkatakse ka 2026. aastal.
Edaspidi hakkab kehtima üks töötuskindlustussüsteem - senine töötutoetus kaob ning selle asemele luuakse uus baasmääras töötuskindlustushüvitis.
Töötuse korral on inimestel õigus saada kas:
- Sissetulekupõhist töötuskindlustushüvitist – senisel kujul jätkub see neile, kes on viimase kolme aasta jooksul töötanud ja tasunud töötuskindlustusmakseid vähemalt 12 kuud ja kelle töösuhe lõpeb sunnitult (näiteks koondamise tõttu).
- Uut baasmääras töötuskindlustushüvitist – hakkavad saama need, kes on viimase kolme aasta jooksul töötanud vähemalt 8 kuud ja tasunud töötuskindlustusmakseid. Hüvitist makstakse ka siis, kui töösuhe lõpeb omal soovil või poolte kokkuleppel.
Baasmääras hüvitise suurus on seotud töötasu alammääraga, ega sõltu inimese varasemast sissetulekust. Hüvitise suuruseks saab pool eelmise aasta alampalgast, 2026. aastal saab baasmääras töötuskindlustushüvitise suuruseks 443 eurot.
Hüvitist makstakse kuni 180 kalendripäeva. Kui olukord tööturul on väga keeruline (registreeritud töötuid on vähemalt 20 protsenti rohkem kui viimasel 3 aastal keskmiselt), pikeneb hüvitise periood 60 päeva võrra.
Keda muudatused mõjutavad?
Enamiku töötavate inimeste jaoks midagi ei muutu. Töö kaotamisel (nt koondamise või lepingu lõppemise tõttu) kehtib neile sama süsteem, mis praegu.
Suurimad muudatused puudutavad:
- neid, kes lahkuvad töölt omal soovil või poolte kokkuleppel – nemad saavad edaspidi baasmääras töötuskindlustushüvitist, kui nad on viimase 3 aasta jooksul töötanud vähemalt 8 kuud ja tasunud töötuskindlustusmakseid;
- neid, kes täna ei saa töötuskindlustushüvitist, kuna nad on töötanud vähem kui 12 kuud, kuid siiski on panustanud süsteemi ja maksnud töötuskindlustusmakseid vähemalt 8 kuud – neile avaneb uus võimalus baasmääras töötuskindlustushüvitise kaudu.
Muudatused toovad õigluse inimestele, kes on aastaid panustanud, kuid kehtivas süsteemi hüvitist ei saa. Muudatuse tõttu saab suurema kindlustuskaitse umbes 7000 inimest, kes kehtiva süsteemi järgi ei saaks kumbagi töötushüvitist.
Vähenenud töövõimega inimeste toimetulek paraneb märgatavalt
Muudatused parandavad oluliselt vähenenud töövõimega inimeste majanduslikku toimetulekut. Praegu peab vähenenud töövõimega inimene, kes lahkub töölt poolte kokkuleppel või omal soovil, valima töövõimetoetuse ja töötutoetuse vahel. Uues süsteemis saab ta mõlemat – töövõimetoetust ja baasmääras töötuskindlustushüvitist.
Näiteks: kui vähenenud töövõimega töötaja on 20 aastat maksnud töötuskindlustusmakseid ja lahkub täna tervise tõttu töölt poolte kokkuleppel, siis tema, kes ta on väga pikalt töötuskindlustusmakseid maksnud, töötuskindlustushüvitist ei saa. Ka ei saa ta töötutoetust. Edaspidi saaks ta lisaks töövõimetoetusele baasmääras töötuskindlustushüvitist 443 eurot kuus, mida makstakse talle töötuskindlustussüsteemist, kuhu ta on 20 aastat panustanud.
See tähendab, et vähenenud töövõimega inimese asendussissetulek kahekordistub: 2026. aastast alates saab ta osalise töövõime puhul lisaks töövõimetoetusele (371,75 eurot) ka baasmääras töötuskindlustushüvitist (443 eurot).
Vähenenud töövõimega inimesi, kelle jaoks majanduslik toimetulek paraneb, on ligi 3500.
Mis saab neist, kes edaspidi toetust ei saa?
On inimesi, kes ei kvalifitseeru ka uues süsteemis hüvitisele – näiteks väga vähese töökogemusega inimesed, õppurid või näiteks laste kasvatamise tõttu pikemalt tööturult eemal olnud. Nemad jäävad tulevikus leibkonna ülalpidamisele. Kui neil leibkonnas igapäevaseks toimetulekuks vahendid puuduvad, saavad nad taotleda toimetulekutoetust kohaliku omavalitsuse kaudu. Erinevalt töötutoetusest on toimetulekutoetus vajaduspõhine – hinnatakse pere tegelikku majanduslikku olukorda, arvestatakse eluasemekulusid ja leibkonna ülalpidamisel olevate laste arvu.
Tasub tähele panna, et riik ei asenda töötutoetust toimetulekutoetusega. Viimase puhul on tegu vajaduspõhise toetusega üksnes neile leibkondadele, kes oma igapäevaste kulude katmisega toime ei tule ning vajavad riigi abi.
Sotsiaalministeerium on prognoosinud, et töötutoetuse kaotamisega suureneb toimetulekutoetuse saajate arv umbes 700 leibkonna võrra. Selleks on riigieelarves ette nähtud täiendavad vahendid kohalikele omavalitsustele.
Kuidas mõjutab muudatus sotsiaaltöötajaid?
Sotsiaaltöötajate roll muutub olulisemaks nende inimeste jaoks, kes töötuskindlustushüvitisele ei kvalifitseeru, kuid vajavad igapäevaseks toimetulekuks majanduslikku abi. Just omavalitsuse sotsiaaltöötajad aitavad hinnata inimeste abivajadust ning neid toetada.
Töötutel, kes tulevikus töötuskindlustushüvitisele ei kvalifitseeru, jääb alles õigus end Töötukassas töötuna arvele võtta, saada nõustamist ja koolitusi ning tagatud on ka ravikindlustus – olenemata sellest, kas inimene saab töötuskindlustushüvitist või mitte.
Kokkuvõte
Töötushüvitiste muudatustega kaob senine dubleeriv süsteem. Sissetulekust sõltuv ja baasmääras töötuskindlustushüvitis moodustavad uuest aastast ühe terviku.
See muudatus:
- lihtsustab hüvitiste süsteemi,
- suurendab õiglust ja kindlustustunnet,
- parandab oluliselt vähenenud töövõimega inimeste majanduslikku toimetulekut.
Riigi eesmärk on inimesi toetada ja tagada nende toimetulek töötuse ajal, kuid samas motiveerida neid ka tööle naasma. Nii kasutame riigi ehk meie kõigi ühist raha sihipäraselt ja õiglaselt.
Muudatused jõustuvad 1. jaanuarist 2026.
Artikkel ilmus esimesena Sotsiaaltöö ajakirjas 14. oktoobril 2025
